Lohu mõis

Kohilast mõned kilomeetrid Rapla poole

seisab tee ääres Lohu mõis, mis 

kuulub eraisikutele. Häärberi omanikud on 

olnud Konstantin von Baranoff

ja Gottlieb Welté, Johan Pitka 

ning teised härramehed, 

kellest saate lugeda siit .

Mõisa krundilt voolab läbi Keila jõgi,

naabruses on Lohu muinaslinnus,

Lohu linnusest ehk Lohu Jaanilinnast saab lugeda siit,

kuhu ma 2012. aasta suvel kahjuks ei jõudnud.

Lohuga seostub mul Uku Masingu raamat

"1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult". Olen seda teost kolm 

korda lugenud, vaielnud tuttavate ajaloolastega Jüriöö üles-

tõusu põhjuste ja tagajärgede üle. 

Uku Masingul on Eestis palju austajaid. Ka sel reisil,

mis viis Lohu mõisast edasi Raikküla mõisa, Paka mäele,

olid kaasas mõned inimesed,

kellega me reisi lõpul seisime hardunult 

Uku Masingu kodutalu aia taga suvises vihmas 

ning vaatasime "neid" aknaid, mille taga kirjanik Masing istus.

Aga kuna käesolev blogipostitus on ikkagi Lohu mõisast,

siis jätkan fotodega, mis tehtud seal suvel 2012.

Kohila-Rapla maanteed ja mõisa hoovi lahutab 

umbes 1,8 meetri kõrgune paekivimüür. 

Mõisa peahoonest paremal ja vasakul on väravad,

mille pseudogooti tornid on ühes stiilis 

all pargis üle jõe viiva silla tornidega.

Taamal paistab mõisa valitsejamaja.

Muinsuskaitse andmebaasis on Lohu mõisast kirjutatud nii.

Kena pilt, kus kaelkirjak vaatab aknast välja.

Mõned vanemad fotod Lohu mõisast.

Hoone on heas korras tänu praeguste omanike tublile tööle

ja tänu nõukogude ajal Desintegraatorit juhtinud Johannes Hindile.

Kui tema poleks eraldanud tehase raha Lohu mõisa restaureerimiseks, 

siis ilmselt oleks hoone hävinenud.

Mõisa sisse ei saa, pererahvast pole kodus.

Nii jäävad nägemata haruldased 19. sajandi 

pilttapeedid Don Quijote teemadel.

Sattusin verandast vaimustusse...

Lohu mõisa ait-kuivati.

Mõisaparki on ehitatud mõned koledad

nõukogude aegsed kortermajad, 

mis õnneks on peahoonest piisavalt kaugel ja ei riku vaadet.